Reisisoovitus: maailma kõige turvalisem „alternatiivne” sihtkoht, mis asub vähem kui kahe lennutunni kaugusel

Nordic noir võib krimikirjanduse riiuleid oma sünges lummuses hoida, ent üle Põhjamaade endi see žanr end laotada ei suuda – vähemalt Kopenhaagenis kohapeal domineerib selgelt helge ja leebe nordic blanc.

Kevad. Väntan renditud elektrirattal mööda 13 kilomeetri pikkust Kopenhaageni sadamaringi, mis on suures osas vee ääres. Tee viib mind ajaloolise Nyhavni sadamasse, kus kunagi elas Hans Christian Andersen, sealt edasi Christianshavni ja Sydhavni tagavetele ning heinamaadele. Ühed hullud – nad räägivad omavahel taani keelt – on juba kajakkidega vee peal. Aerudega vett hoogsalt helesinisesse taevasse pritsides, millele kulub kindlasti rohkem energiat kui edasi liikumisele, on nad küll suuna võtnud ühele sadamakohvikule, mitte kaugemale merele. Samal ajal suusatavad mõned entusiastid alla mööda CopenHilli, ilmselt maailma ühe kõige absurdsema ja moodsama elektrijaama katust. See on madal nagu Kiviõli tuhamägi, aga lauges ja leebes Kopenhaagenis mõjub muidugi tohutuna. Ainult ere päike lubab seda võrrelda suusatamisega Alpides, aga taanlased ei virise.

Puud on alles lehte minemas, talvetolm akendelt maha pesemata ja kiiskavas päikeses liiga hästi näha. Ometigi ei näi see kelleski stressi tekitavat. Õhukestes kevadmantlites kohalikud istuvad juba välikohvikutes, nautides iga taanlase õigust kaneelisaiale ja kohvile. Tugevad ja tursked prouad on enne päikesetõusu ärganud, et sõtkuda tainas, jahvatada kaneel ja lisada koonerdamata võid – ja iga taanlane oskab seda pingutust hinnata. See on neile sama elutähtis nagu värske karge mereõhk.