Lahkuminekust „toorelt“ läbi läinud Heleri: mõnel päeval tundsin, et arenen nii, et rebeneb. Teisel päeval tundsin, et ainult rebenen

Kaotusvalu, mida kogeme, kui paarisuhe ootamatult otsa saab, on üks valusamaid. Emotsionaalselt sama piinav kui luumurd või lõputult huugav migreen, rajab see teed uutele algustele.

Eelmisel aastal, vahetult enne suurt suve, sai matkamise populariseerija ja National Geographicu poolt Eesti ellujääjaks tituleeritud Heleri Hanko (33) sõpradelt, tuttavatelt ja jälgijatelt küsimusi: millal tuleb järgmine Suur Matk? Teadmata, et naine oli just siis lõpetamas oma kõige ekstreemsemat, intensiivsemat ja pikemat retke, mille kohati ületamatuteks mägedeks, kärestikeks ja laskumisteks oli elu ise.

„Meie suhe oli ikka päris pikk,“ ütleb Heleri, rõhutades sõna „päris“. Kahekümnendate algul tärganud armastus kestis kümme aastat, mille vältel sai, nagu ta ise tõdeb, ikka korralikult kokku kasvatud. „Sellel ajal ju isiksus alles formuleerub ja sinusse jäävad kergemini jäljed.“

Selleks, et eesootav lahkuminekuprotsess teineteist võimalikult vähe kahjustaks, mõeldi edasised sammud hoolikalt läbi. Naise soov oli raske periood teadlikult „toorelt“ läbi teha.