Neli korda vähidiagnoosi saanud Pille: olen kohe 39aastane naine ja mul on praegu neljas menopaus

„Looja, elu ja mina ise,“ vastab nelja vähidiagnoosiga silmitsi seisnud Pille Retter küsimusele, millesse ta usub, kauni kolmainsusega. Pärast pisikest mõttepausi täiendab: „Ja armastusse ka.“

Päeval, mil Pillele külla sõidan, sirab taevalael üle mitme kuu jälle päike. Lõunamaareis minu moodi, mõtisklen, sest ees ootab kaks ja pool tundi sõitu Tartu külje alla Kastresse. Õnnestunud võtta koht sisse kõrvalistmel, sirvin teel veel viimaseid ridu naise äsja ilmunud raamatust „Ma valin elu“. Kord koguneb kurku mõru klomp, siis tõusevad silmad vett täis. Ent sama kiirelt kui pisar end ilmutab, kuivatab selle esiklaasist läbi tungiv soe kiir. Kui lõpuks kaaned kinni löön, sulgen silmad ja lasen päikesel lihtsalt põski paitada. Kuigi arvasin enne lugemist, et kirjatükk rebib mu hinge tuhandeks tükiks ja saabun intervjuule punasilmi, nutuvõru suu ümber, olen kummaliselt rahulik. Ah et selline tundetu inimloom ma siis olengi?! Või kas pole see ehk seesama meelerahu, mida kiirgab Pille igast lausest, sõnast ja silbistki? Kutse elama. Ja mitte homme, ülehomme, viie aasta pärast, vaid täna, siin. Mõnulen päikeseloigus edasi ja seedin mõte mõtte haaval loetut. Kuni olemegi pärale jõudmas. Aeg on silmad avada ja otsida rohekat muumimaja – sest täpselt sellise kirjelduse perenaine meile teele kaasa andis.

„Ma olen kallistaja inimene,“ võtab Pille mind peagi väraval vastu koos pere neljajalgse sõbraga, kelle kohta aial hoiatav silt „Kuri koer“ kuidagi ei päde. Ruttu tunnistab ta mind omaks ja võimleb igati tähelepanu nimel, samal ajal kui perenaine meile kohvi jooksma paneb. „Ma arvan, et kui mul oleks aeg homne päev ära minna, siis ma olen jumala ägedas kohas. Kohas, kuhu võib-olla enamik inimesi ei jõua. Elujanu on ikkagi kordades võimsam, kui oli vanasti,“ mõtiskleb Pille toimetuste kõrvale.