Lapsepõlv, millest saab sotsiaalmeediasisu. „Mõnikord ma ei teadnud, mis on reaalne ja mis on sotsiaalmeedia jaoks lavastatud“
On tavaline, et inimesed jagavad sotsiaalmeedias üht-teist oma tööst ja eraelust. Vahel võib aga juhtuda nii, et töö ja eraelu piirid hägustuvad ning oma eraelu jagamisest saabki töö. Mis saab aga siis, kui sotsiaalmeediasisu loomises on üks olulisi tegureid lapsed? Millised õigused on lastel, kelle nõusolekut või vastumeelsust on raske, kui mitte võimatu kindlaks teha?
2010. aastatel ühe populaarse blogija lapsena kasvanud Vanessa räägib, et kogu tema lapsepõlv möödus videoid filmides ja pildistades. Vanemaks saades toimetas ta ema sotsiaalmeediapostitusi, tegi koostööd suurte kaubamärkidega, nagu Disney ja Huggiesega, kirjutas blogipostitusi. Sellest sai kogu nende pere elatusallikas. Kui Vanessa sai 18aastaseks, selgus, et talle ei olnud kõrvale pandud ühtegi senti. Paljudes riikides on laste osalus sotsiaalmeediatehingutes reguleerimata ning nii jäävad nad ilma seadusliku kaitseta. Nüüd 20ndates neiu meenutab, et pere elu rütm oligi tihti seatud selle järgi, kuidas see sotsiaalmeedias paista võiks. „Kui emale tundus, et ma ei pinguta piisavalt, et meie perele ideaalset kuvandit luua – mu naeratus ei ole küllalt särav või ma ei ütle mõnda repliiki piisavalt entusiastlikult –, siis tavaliselt hakkas ta mind süüdistama, et ma ei hooli meie perest.“ Vanessa ütleb, et suunamudijate perekonda kuulumine määratles tervet tema elu. „Mõnikord ma ei teadnud, kus on piir – mis on reaalne ja mis on sotsiaalmeedia jaoks lavastatud.“