Stilist Ženja Fokin ületöötamisest: sain aru, et kui ma sellest hamstrirattast välja ei astu, siis läheb see lihtsalt katki

Tuntud päikesepoiss ja teravkeel on astunud uude peatükki. Sellisesse, kus sarved on peidus ning neoonsildilik vunk asendunud mõtiskleva – nagu gurud ja filosoofid armastavad öelda – voolavusega. „Jõudsin siia pärast väga ereda leegiga läbipõlemist,“ tunnistab Ženja, seljas maandavalt sinine kampsik, väike tikitud elulill rinnal.

„See oli minu jaoks selline olukord, kus kõik oli väga hästi, ainult et ma muudkui rügasin ja rügasin põlvetõstetega, kuni üks hetk küsisin: mille pärast? Sain aru, et need rööpad, mida mööda kütan, ei toimi enam ja kui ma sellest hamstrirattast välja ei astu, siis läheb see lihtsalt katki.“

Kõnekad kujundid. Kuidas sa ennast praegu tunned? Inimene on rahul ja rahus, kui sisekosmoses tasakaal, usub ta. „Hambad ei sügele. Ma ei taha kedagi pureda. Loomulikult veeretab elu aeg-ajalt ette olukordi, mis toovad pinnale mõne valupunkti või kus tunnen, et nüüd võiks natuke klähvida, aga see on peeglisse vaatamise koht. Ja tead, see ongi kõige raskem – tunnistada oma nõrkusi. Aga!“ hõiskab ta. „Kui istud kodus sulepatjadel ja passid telksi, siis sa ei arene. Kui elu annab vitsa, vaat siis on valiku koht: kas jään samasse kohta tammuma, hakkan jonnima või ütlen, et okei, oli, mis oli, lähme edasi.“