EKSPERIMENT | 10 päeva ainult sularahaga: tõenäoliselt kaotasin nii mõnedki närvirakud

false

Kui teatan sõpradele, et kirjutan end vabatahtlikult sisse kümnepäevasesse piinalaagrisse pealkirjaga „Nädal aega ainult sularahaga“, peab suurem osa mind parajalt ogaraks. Piisab ühest päevast, et nende julgele avaldusele alla kirjutada.

Öeldakse, et sularaha on tõhus viis, kuidas oma kulutustel silma peal hoida. Pangakaardiga on lihtne emotsioonitult siia-sinna viibata. Kui näed päriselt rahatähti ükshaaval sõrmede vahelt libisemas, muutub igaüks peremehelikult kaitsvaks.

Nojah, väike sääst ei teeks ju paha... Iseküsimus on: kas tänapäevases digitaalmaailmas on üldse võimalik sularahaga majandada, ilma et tunneksid end neandertallasena? Mäletan veel liiga hästi aegu, kus vabaõhuüritusele minnes tuli rahakotisahtlid sulliga täita, muidu võisid šašlõkiletis pika ninaga jääda... Või noh, üks variant oli siiski veel: seista kogu ülejäänud õhtu lauluväljaku ainsa pangaautomaadi sabas. Kas nüüd võib mõnel pool olla vastupidi – hädas on see, kes usaldab ainult paberit?