INTIIMNE KAADER | Kunstnik Marta Vaarik poseerib koos vanaemaga: tuleb tegeleda seksuaalsuse mõtestamise ja põlvkondadeüleste traumadega

„Mul on olnud pigem madal enesehinnang, kuigi olen tugev ja üleolev. Aga see ongi tekkinud ebakindlusest,“ ütleb kunstnik Marta Vaarik (37), kes alustab tööd kahe täispika doki kallal: „Hoia mind kaisus“ riskikäitumisega lastest ja „Minu vanaema – tabumurdja“ naise seksuaalsusest.

„Mu ateljee asub hoones, kus vetsude ustel on kolmnurgad. Tegin „mehe“ märgist tussi ja „naise“ omast noksi. Sain kurja kirja, et sodida ei ole okei ja reeglid on reeglid. Miks ei võiks need vetsud olla unisex ja miks häbeneme genitaale? Statistika kohaselt on Eestis iga viies laps seksuaalselt väärkoheldud. Kodus on ikka veel häbi rääkida vulvast ja peenisest, väärkohtlejad aga nimetavad genitaale ninaks, sabaks, lillekeseks, et kuritööd ei saaks tuvastada. Meil on kindlasti vaja seksuaalkasvatust lasteaia tasemel, selgitamaks lastele, et lisaks peale, kätele ja jalgadele on meil suguelundid, mida võib katsuda vaid nende loal. Seksuaalsus on läbiv ja ülioluline osa elust. Mõtle, kui mõnus, kui see oleks mugav? Ja meie saame oma lapsed nii kasvatada.

Ühel 2015. aasta suveõhtul vestlesime Pärnus vanaema naabrinaise hoovis tüdrukutega orgasmidest. Minu Mana, 94aastane vanaema Liivi pihtis, et ta on seda samuti kogenud – pärast vanaisa surma, läbi une, kaks korda, ja see oli võimas tunne! Vanaema on selline Itaalia mamma, alati rõõmus ja räägib palju. Tal on peas hennaga punaseks värvitud „mikker“, igal laupäeval teeb ta sauna, otsib selleks puhuks alati seljapesijat ning usub, et karmis harjamises osaliselt peitubki tema ilu ja nooruse saladus. Teen Manast filmi, et saada ise targemaks. Tuleb kasutada aega ja võimalust tegeleda seksuaalsuse mõtestamise ja põlvkondadeüleste traumadega, et oma probleeme mitte edasi kanda lastele.