Kas oled koos süütunde tekitajaga või hoopis ise üks neist, kes seda taktikat harrastab?

Aga sa ise? Vaata ennast! Sina võisid küll nii teha!?

Süüdlase otsimine, tuvastamine ja karistamine on suhtes levinud praktika. Nii on lapsepõlves tehtud, nähtud ja õpetatud, sellel seisab paljude meelest maailmakorraldus. Pideva süütundega elatakse ise ja tekitatakse seda hea meelega ka partnerile.

Lugesin hiljuti ühe vanema põlvkonna psühholoogi artiklit, kus ta kurtis, et vanemad peaksid lastes kasvatama rohkem süü- ja häbitunnet, nagu oleks see midagi hädavajalikku. Sotsiaalmeedias jäi silma kommentaar emalt, kes ei poolda õnneks küll enam lapse peksmist, kuid kelle meelest nurkapanek on siiski hädavajalik kasvatusmeetod. Ta teeb seda uhkusega. Lapsele on see aga karistus ja tekitab häbi, süü- ja alandustunnet ning segadust. Teguviis ei too lahendust ega õpeta lapsele midagi kasulikku ja tulevaseks eluks vajalikku.