Miks on töö või suhte osas allaandmine vahel parim, mida saad enda heaks teha?

Kes meist poleks elus kuulnud lauseid „Sa ei tohi alla anda!“ ja „Edukaks saavad need, kes ei anna alla!“. Tõsi, ilmselt ei oleks paljud leiutised ja geniaalsused saanud sündida, kui nende taga olevad inimesed oleksid esimest, teist või kolmandat korda läbi kukkudes alla andnud. Kuid vahel meeldib meile püsivust kui omadust ka üle romantiseerida.

See aga ei kehti näiteks 40 aastat koos olnud abielupaari puhul, kelle kooselus pole juba viimased paarkümmend aastat olnud midagi, mis meenutaks armastust. Rääkimata eestlaste kannatustele truuks jäämise mantratest „Kes kannatab, see kaua elab“, „Ilu nõuab ohvreid“ jne.

Püsivus on vajalik omadus suurte asjade saavutamiseks, aga vahel võib see muutuda hoopis takistuseks. Mõnel juhul on just lahtilaskmine või lausa allaandmine see, mida peaksime endal lubama teha. Seisame iga päev silmitsi erinevate situatsioonidega, mis nõuavad, et valiksime, kas püüame edasi või loobume. Need võivad olla ametialased eesmärgid, kunstilised ambitsioonid, romantilised suhted, läbisaamine perekonna ja sõpradega, soov saada lapsi – loetelu on lõputu.