Keit Pentus-Rosimannus beebiootusest: olime Rainiga paar korda arutanud, et küll oleks tore, kui Iti ei kasvaks üksi

Vabariigi aastapäeva vastuvõtul sammus Keit pidulikule vaibale Liisi Eesmaa disainitud kevadekuulutajas – hõõguvroosa ja kirgasrohelise sümbioosis, kleidis, mis nii tonaalsuselt kui ka visioonilt meenutas õide puhkenud lille. Fotograafidele poseerides joonistus aga koloriitse kleidi alt välja veelgi pilkupüüdvam tärkaja – kõhuke, millest naine õrnalt kinni hoidis.

„Kui küsid, kas beebi oli planeeritud või otsustas ise tulla, siis mõlemat,“ lausub ta. „Olime Rainiga paar korda arutanud, et küll oleks tore, kui Iti ei kasvaks üksi – et tal oleks keegi, kellega tempe teha ja mägede vallutamisel tuge leida. Meil mõlemal on selline helge segasumma suvila mälestus olemas (Keidul on kaks venda, Rainil vend ja õde – toim),“ tunnistab Keit.

Kui meeltmööda mõte sai sõnadeks ja sealt edasi unelmaks vormitud, otsustati kõigepealt konsulteerida arstiga. „Tahtsin olla teadlik võimalikest vanusega seotud riskidest,“ ei tee ta saladust. Kuna esimene ootus osutus paarile tõeliseks takistusrajaks, siis seekord kindlaid plaane ei tehtud. Üllatus oli suur, kui neli kuud hiljem vaatas rasedustestilt vastu kaks tugevat triipu. „Tegin kohe vereproovi otsa!“ naeratab Keit.