Iluteenindajast vangivalvuriks: kui me paneme kriminaali nagu looma puuri... kas ta saab siis paremaks inimeseks?

Meigipintslite asemel ripuvad Kristi Toomla vööl nüüd teleskoopnui, käerauad ja pipragaas. Ent valvuri kõige kasulikum töövahend ei tule üldse puusalt. Nagu ta ise ütleb: „Mul ei hakka kunagi olema sama jõudu mis meesterahval, ükskõik kui palju mul neid atribuute siin rivis poleks. Minu jõud on minu sõna.“

„Ega inimesed pruugigi teada, kes ma olen,“ naerab vormirõivais Kristi, kui pärast (korrakaitsjale omast) tugevat käepigistust ühe Tallinna populaarseima kaubanduskeskuse kohvikus istet võtame. Ei, me ei tulnud siia eksperimendi pärast – kuigi nagu näha, ideel oleks jumet –, vaid määravaks sai mugavus. Kristi pilk eksleb mööda fuajeed ringi, peatudes kord ühel keskuses uitajal, siis teisel. „Ma ei saa öelda, et oleks ebamugav, aga ma ei käi ju vormiga teiste seas ringi ega tea, millist tähelepanu see toob,“ põhjendab ta esitist hajevil olekut, mis siis ajapikku kaob.

Puurime nüüd üheskoos tema stiilset vormiriietust. Ega leiaks minagi ühtegi selget vihjet, kellega tegu. Nimi tähtsalt rinnal, kolm lõvi õlal. „Lapsed võib-olla arvaksid, et politseinik?“ spekuleerib Kristi. Leiame, et ilmselt jääks suurem osa vastuseid siiski ähmaseks: küllap mõni tähtis ametnik.