Agnes hakkas otsima, mis edasi – ta kuulas taskuhäälingusaateid, uuris psühholoogiaõpet, mis teda kaua huvitanud oli, pidas paljude inimestega nõu, kuni lõpuks hakkas vedama ühiskondlikele algatustele mõeldud NULA inkubaatorit. „Sain seal eluvaimu jälle sisse, värske hingamise,“ meenutab Agnes. „Aga olin viis aastat kodune olnud, nii et hirmus oli ka. Selline tunne, et ei oska ega tea enam midagi, väga hädine ja ärev oli olla. Hakkasin siiski vaikselt eneseusku taastama ja aina suuremaid väljakutseid vastu võtma. Töös oli ka palju esinemist, mida varem väga kartsin. Pidin tulema oma kestast uuesti välja ja ennast maailmale näitama.“

Jaga
Kommentaarid