Teleuudiste juht Liisu Lass: ma ei leia, et peaksin hakkama ninnunännutama lihtsalt sellepärast, et olen naine

„Ma ei lähe kunagi meediale avama oma koduust, sest kui sa seda ühe korra teed, tahetakse sealt veel sisse tulla,“ teab ajakirjanik Liisu Lass (35). Mõistan, et võimalus piiluda tema mõttemaailma ja sügavamatesse hingesoppidesse on niisiis suur privileeg.

Koduuksest – sõna otseses mõttes – ma siiski sisse ei trügi. Lepime hoopis kokku, et ilusate ilmade puhul oleks paslik lõunatada mõnel väliterrassil. Teeme nii! Neljapäeval 13.30? Sobib. Ei tea, mis lühis tekib aju ja keha vahel, aga neljapäeval kell 13.30 istun mina pahaaimamatult oma kontorilaua taga, kuni Liisu kõne mind toolilt püsti raputab. Meel aimab halba. Ehk tuli midagi vahele? Oh ei! Selgub, et olen märkinud endale meeltesegaduses kalendrisse kaks tundi hilisema aja. Vuristan telefonis vabanduse ette ja sööstan kohvikusse.

Nonii, algus on paljulubav. Siit saab minna ainult... paremaks, tunnen kergendust, kui märkan Liisu stoilist olekut. Kui ta mõne aja pärast jutu sees ütleb, et on nõudlik nii enda kui ka teiste vastu, käib seest läbi kerge jõnksatus. Ent lasen süütundel minna, kui kuulen järgmist tarkusetera: „Mõnikord kõige suuremad jamad lahenevad iseenesest“. Lahenevadki. Me oleme mõlemad siin. Vähemalt ühel meist on kõht täis. Ja meil on aega veel tervenisti poolteist tundi, et segamatult lobiseda.