Avameelselt lapsepõlvetraumast: saan peagi 40, aga iga koogitüki puhul kõlab kõrvus ikka isa hääl: „Sa oled nii paks!“

Eesti naine räägib oma õnnetu loo lapsepõlvest, mille tulemusel põdes ta täiskasvanueas mitmel korral depressioooni. Mõned isa öeldud laused kummitavad tal kõrvus aga tänaseni.

Mu isa elu eesmärk oli see, et ma jumala eest ei arvaks, et ma milleski hea olen. Tol ajal nimetati seda muidugi „kasvatuseks“. Ta andis endast parima, et ma alati veel rohkem pingutaksin! Kõiges. Igal pool.

Olin koolis viieline. Kui sain ühe nelja, jäeti mind koduaresti, sest nii lollid ei käi õues, vaid õpivad. Võistlustel läks hästi, aga isa tõi esile kõik selle, mis oleks võinud minna veel paremini. Tundsin ennast...