Loomaarstist ja maasikakasvatajast õpetaja: osa vanemaid lehmapidajaid vaatas küll, et ahah, mida see tibi ka lehmadest teab

Loomaarstist ja maasikakasvatajast õpetaja Maris Kriggulsoni karjäär on kirju kui kihnlase kinnas. Tõsi, selleks et käpik saaks paras, tuli kõigepealt lahti harutada nii mõnigi liiga jäigalt kootud rida. „Ma ei saanud enam poes käia, sest mõtlesin, et kõik inimesed, kes kuskil seisavad, tahavad minust midagi,“ meenutab ta hetki enne suurt läbipõlemist.

„Kas sa tahad ilusat lugu või pärislugu?“ küsib Maris, kui uurin, kuidas temast selline Hunt Kriimsilm sai. Päriiis, pikendan suurest huvist i-d, kui samal ajal kumbki oma pehmesse kott-tooli vajume. Oleme leidnud jutustamiseks mõnusa olemise Kärdla Kooli sisehoovis, kohe peenrakastide kõrval, mille ilu eest ei vastuta muuseas keegi muu kui peategelane koos oma õpilastega. „Paistab, et neil oli ikka meeles kastmas käia,“ rõõmustab loodusõpetuse õpetaja Maris, kui näeb, et karikakrad polegi nädalavahetuse kuumuses longu vajunud.

Õppeaasta lõpuni pole enam palju jäänud. Lõpuklass tähistab viimast koolikella, rahvakeeli tutipäeva, mis tähendab, et koolimaja on tulvil ootusärevust ja kilkeid ning õpilastel on õpikute asemel kaenlas kaisukad ja veepüstolid. Maris jälgib lustijaid naerulsui, aeg-ajalt lehvitades, kui mõni kasvandikest klaasseina tagant mööda jalutab. Ent õppeaasta lõpp ei tähenda tema jaoks pelgalt viimaseid tunde enne suvevaheaega. Peale selle, et läbi saab kaks aastat kestnud Noored Kooli programm, algab vilgas töö maasikapeenardel. Marju ei kasvatata abikaasa Sveniga üksnes enda lõbuks, kohaliku maasika lettidele jõudmist ootavad kannatamatult kõik hiidlased. Üle ootuste soe maikuu aitas valmimisaega tavapärasest varasemaks nihutada. „Võib-olla läheb õnneks ja jaanipäevaks on hooaeg käes,“ on Maris elevil.