Keili Sükijainen: vahel paarid räägivad trillallaa-trallallaa, kuidas kõik on super, ja siis lähevad mõne aja pärast lahku. Hiljem võõrad kommenteerivad, et „näed, ega ta ei suudagi ühtegi suhet hoida“

„Ma ei mõtle nii, et oh, kui olen 70, siis hakkan surfama. Misasja?! Murran niimoodi veel vaagnaluu ära,“ naerab saatejuht Keili Sükijainen pead nõtkelt kuklasse heites. „Mina tahan elada olevikus.“ Ta teab, et õnn on peitub argises, mitte mantras, kui veel selle asja kätte saan, vaat siis olen õnnelik… Õnn on kogu aeg kohal. Vilede ja kelladeta. Sinu (s)ees.

„Ma tahan sind, sa vajad mind, milleks meile küll see mäng…“ korrutab sulnis naishääl raadioeetris. Kuueaastane Keili laulab hoolega kaasa. Ta teab, et esitaja on Best B4 – kosmilistes hõberüüdes amatsoonide trio pluss tepitud vestis taustamees.

On südasuvi. Keili on vanematega Eestimaa tuuril ning pikutab parajasti matkakaravani naril. Kõigutab taktis jalga. Pühib ninalt täiskõhutunnet ihkava sääse. Kiviviske kaugusel ootavad Piusa koopad, veel lähemal huugab grill. Ah et mis menüüs on? Ikka vana hea suveklassika – tomati-kurgisalat, saatjaks 90ndate superstaar – äädikamarinaadis šašlõkk. Kui lugu saab läbi, tõmbab Keili neoonsete sälkudega kiledressid selga, sätib tossudel krõpsud kinni ja lidub õue ukakat mängima. Muretu aeg. Sillerdav suvi. Kümnend, mille kohta Ekspress kunagi kirjutas „Kõik on võimalik unes, filmis ja Eesti vabariigis“.