Üksikema, kes ei otsi kaaslast: arvan, et iga asi meie isiksuste juures ei tähenda, et oleme „traumeeritud“

„Eestis on 53 809 üksikemaga perekonda, olen üks neist üksikemadest. Näen, kuidas vanemad ja vanavanemad muretsevad, et „oled nii tore tüdruk, kindlasti on kusagil sinu jaoks hea mees“. Praegu ma ei näe, kuhu mu elus kaaslane mahuks. Ajalises mõttes, aga ka sisemise ressursi plaanis,“ alustab Maarja (38) oma lugu.

„Mul on täiskohaga töö, täiskohaga laps (ta isa ei ela Eestis, ei ole eestlane, tema ega ta pere ei ole meie elus, et saaks jagada vastutust ja aega), jõudumööda teen kaugõppes kraadi. Kui mul oleks rohkem aega endale, tahaksin hakata trennis käima! Ja proovida näiteks keraamikat. Minna teatrisse. Raamatuid lugeda.

Võib-olla on asi ka selles, et mul on viieaastane laps. Üle üheksa kuu kandsin teda oma ihus ja siis tuli beebiiga, kus laps on tihti rinnal söömas, süles, kandmislinas, suure osa ajast füüsilises kontaktis, kuulad pidevalt ta hingamist ja iga liigutust, tundlad püsti. Ja praegugi hoiab laps õues tihti käest kinni, tahab hästi palju kallistada, sülle ronida, tähelepanu. „Emme-emme-emme, vaata! Kuula! Tule mängi!“