Kolmekümnendates naine: ma ei ole kunagi kallimaga koos elanud, mul ei ole isegi pikka suhet olnud

„Ma ei ole kunagi kallimaga koos elanud, mul ei ole isegi pikka suhet olnud. Vanemad inimesed ütlevad, et ma olen ju alles nii noor, muidugi tuleb armastus ja lapsed ja kõik. Aga ma ei ole ise selles enam nii kindel,“ alustab Kristel (31) oma lugu.

„Mu sõbrannad satuvad kogu aeg suhetesse, käivad kokku ja lahku, saavad lapsi, peavad pulmi, esimesed on isegi lahutanud. Aga kogu selle virvarri juures mul ei ole tekkinud suhet. Ma olen päris sotsiaalne. Töötan suures ettevõttes, käin kõigil kontori väljasõitudel ja pidudel, sööme ühises köögis koos, naljatame kohvimasina kõrval. Väga sotsiaalses trennis käin, kus on mehi rohkem kui naisi, ja ka selle grupiga koos on meil pidusid ja isegi välisreise.

Ma ei tea, milles asi on. Käin kohtingutel. Aga ma ei ole kunagi kohanud kedagi, kes mind nii köidaks, et tahaksin teda iga päev näha ja temaga igal pool käia. Mu sõbrannad on uurinud, mis mul viga on, et äkki olen homoseksuaalne ja varjan seda nende või enda eest. Ausalt öeldes oleksin vabalt nõus naisega deidile minema, kui keegi huvitav ja äge ette jääks, aga ma ei usu, et gei olen, võib-olla siis biseksuaalne. Ühes raamatus ütleb peategelane: „Ma parema meelega loeksin kui seksiksin.“ Seda juhtub küll tihti, et istun kusagil kohtingul või mängin kellegagi diskgolfi või sõidan süstaga, proovime vestelda, ja mõtlen, et oh, mul jäi kodus nii hea raamat pooleli või tahaks täiega teada, mis selles Netflixi seriaalis edasi saab.