49aastane naine, kel diagnoositi varajane dementsus: selle võis põhjustada minu ema rohke alkoholi tarvitamine raseduse ajal

Jana Nelson oli naine oma parimates aastates, kui tal diagnoositi varajane dementsus. Kogu ta maailm varises kokku. Naine räägib, et tagantjärele mõeldes hakkasid varajase dementsuse ilmingud endast märku andma juba kaks aastat enne diagnoosi saamist.

„Oli aasta 2012. Mul oli töölt vaba päev. Olin pikalt unistanud kohustustevabast päevast, et saaksin lihtsalt logeleda ja puhata. Kui hommikul üles ärkasin, sain ehmatusega aru, et suudan vaevu jalgu liigutada. Mu abikaasa ja kümneaastane tütar ei olnud parasjagu kodus ja mu poeg elas oma isa juures, seega helistasin perearstile. Perearstikeskuse töötaja võttis vastu, aga mina ei suutnud rääkida. Ainus, mida suutsin suure pingutusega üle huulte kuuldavale tuua oli: „Midagi... on valesti.“ Perearst palus mul esimesel võimalusel haiglasse pöörduda. Seda ma ka tegin. Neuroloog vaatas mind üle ja teatas, et ta arvab, et tegemist on migreeniga. Mulle anti ibuprofeeni ning mind saadeti ratastoolis koju, eeldades, et tegemist on lihtsalt tugeva migreenihooga ja see läheb üle. Selgus, et ei läinud.

Pärast nädalaid kestnud liikumis- ja kõneprobleeme saadeti mind füsioteraapiasse, kuid ka see ei aidanud. Ma olin suures segaduses ja hirmul ning ei saanud kuskilt oma seisundile vastuseid. Üritasin jätkata oma tavapärast elu, kuid see muutus üha keerulisemaks. Suhted ei pidanud sellele survele vastu ja lisaks kõigele muule purunes mu abielu. Pidin kolima koos tütrega tagasi enda vanemate juurde ja elukorralduse muutumisega läksid paljud asjad veelgi keerulisemaks: isa pidi hoolitsema juba niigi ema eest, kellel oli palju terviseprobleeme, ning nüüd pidi ta ka mind igapäevaste toimetustega aitama.