Košmaarne esimene kohting: sa oled nii ilus, kui sa ei räägi

Kes meist ei oleks siis kuulnud imeappist Tinder ? Moodsa aja lihtsaim viis leida endale prints valgel hobusel ja elada õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Või siis mitte. Oma aastatetagust lugu jagab üks Eesti naine.

Lõik artiklist:

Järgnevalt rääkisime lühidalt oma tegemistest. Ta oli omandanud nii oma bakalaureuse- kui ka magistrikraadi välismaal ning ühtlasi olnud ka gümnaasiumis vahetusõpilane. Nii ühtis meie reisimise kirg ning saime sellest pikemalt jutustada ehkki mina olin rohkem kuulaja rollis. Sellest polnud aga midagi, sest ausalt öeldes sain üpris ruttu ma aru, et ega ma väga ei tahagi endast liiga palju rääkida. Reisimise teema juures küsisin, kas talle Pariis meeldib ja lisasin tema noogutusele, et tegemist on ka ühe minu täieliku lemmikkohaga. Seejärel rääkis härra mulle seikluse, kuidas nad kursavennaga Ühendkuningriikides olles purjus peaga Pariisi lennupiletid ostsid. Lisaks tehti mulle selgeks, et tema kogemus on olnud see ainuõige, sest et sõbral oli prantslasest sõbranna, kes neile näitas seda õiget prantsuse elu. Pärast pikka ülevaadet, mida nad Pariisis tegid, kiitis härra oma kogemust korra veel ja lisas: „Tõesti soovitan sul minna. Väga lahe koht.“

Kui suveplaane jagades tuli teemaks see, et tulin just Soomest ühelt saarelt puhkamast, viskas härra „kergelt ebaõnnestunud“ nalja number kaks: „Mul ei ole oma saart, kuigi olen mõelnud küll, et peaks ikka selle Saaremaa ära ostma. Kõik käivad seal. Paneks oma kaatri mandri ja saare vahele sõitma.“ Taaskord kõlas see jäle üleolev naer. Nüüd ajasin oma silmad juba veidi suuremaks.

Jututeemad jõudsid otsaga reede õhtuteni...