Kirjanik Eia Uusi leitud paradiis: otsisin maakodu seitse aastat

Enamik inimesi ei tea, et olen saarlane. Ilmselt isegi paljud mu head sõbrad. Mina ja Saaremaa oleme alati kokku käinud.

Tegelikult olen ma pärit mandrilt, Noarootsist. Aga mu vanematel oli Saaremaal suvekodu, kus nad ka kolmepäevased pulmad pidasid (ajal, mil Saaremaale saamiseks oli vaja luba, nii et kõik sõbrad ja lähedased ei saanudki peole) ja kus mina hakkasin käima suvest, mil olin kolmekuune. Meie Muha talu oli Riksu külas toonases Lümanda vallas Kihelkonna kihelkonnas.

Nii kaua, kui ennast mäletan, olen armastanud praamijärjekorda ja -sõitu. Süda alati laulab ootuses, et varsti on elu ja ilu ja mõnulemine. Lapsest saati tundsin end maakodus nii vabana. Igavlesin, mängisin, maja oli mere ääres, kus mul oli vees oma väike saareke, Eia kuningriik. Majas oli kroonika, kuhu märgiti hoolega üles kõik, mida ja kellega tehti, ning kõik külalised kirjutasid midagi mälestuseks.