Kunstnik Marit Ilison: ma ei söö enam kunagi ema tehtud maasikamoosi. Haigus on võtnud inimese, keda terve elu tundnud olen

Marit Ilisoni on keeruline ühe kõikehõlmava sõnaga defineerida. Kunstnik, loovhing, võlur. Püha kolmainsuse vihuviimane pole juhuslik, kõigest kauni kõlaga sõna. Nõnda nagu Mariti loodud interjöörid on nüüdisaegselt muinasloolikud, kirjeldab ta ka elu tihtipeale just sõnaga „võluv“. Isegi, kui see pigistab või pitsitab, sakutab silmanurgast pisara, on ses teatud lumm, suhkrune valu, millest ajaga saab elus olemise võlu.

Kui ma beebiootele jäin, kinkisid kallid kolleegid mulle ärtuemanda signatuuriga T-särgi. Lumivalge, keskel ilmatu must süda. Suurus meelega avaram kui tarvis, et kasvav kõht – ja kaks südant selles – lahedalt sisse mahuks. Kontseptuaalne disain, kontseptuaalne kingitus.

*