Saar, mis kuulub juba alates 13. sajandist Tallinna kesklinna piiridesse ning kus elab kährikuid, rebaseid, metssigu ja -kitsi

Tallinna kesklinna asfaldimeri ja lõputud tee-ehitused ei anna millegagi märku, et kusagil seal on ka üks Eesti erilisemaid ja idüllilisemaid saari. Metsikult ilus Aegna, varem tuntud kui Wulvesöö – saare nimi viitas selle arvukatele huntidele –, määrati Tallinna piiridesse aga juba 1265. aastal ja on kesklinna osaks jäänud siiani.

Kibuvitsapõõsaste magus lõhn ühel, lõputu meri teisel pool ja mina pikal liivarannal nende vahel. See oli selle suve alguseni mu ainus mälestus Aegnalt. Kindlasti juhtus toona veel palju, tean, et läksime kindla plaaniga läbi käia kogu saar ja küllap seda tegimegi. Aga mäletan vaid randa ja sõpru, kellega seal käisime, ning teisi sõpru, kelle järele igatsesin, sest ainult nemad olid veel puudu, et Aegna oleks olnud täiesti täiuslik koht, kus aeg võinuks peatuda. Võib-olla ma poleks siis muidugi sealt tagasi tulnudki.

Ainult 14 kilomeetri kaugusel minu kodust, aga läks 14 aastat, enne kui jälle sadamas seisan, oodates laevale minekut. Meil on sõbrannadega imeilus plaan pühapäeva veetmiseks: saare on täitnud EKA tudengid oma kunstiga ja laeva sadamasse jõudes peaks algama Keithy Kuuspu kuraatorituur – näitusetuure on vaid kaks, ikkagi tudengiprojekt, ja meil on kõigil õnnestunud neist viimasele pääsmed skoorida. Kohe pärast seda on meil kavas ellu viia reisi tegelik eesmärk, millele kultuur on vaid kattevarjuks: laotada rannalinad laiali, pidada piknikku, supelda, logeleda ja napilt enne päikeseloojangut tagasi sõita. Mina vastutan jookide eest ja olen ülimalt rahul oma uue matkaküüleriga – 1950. aastate geniaalse ja kompaktse leiutisega, mis on esindatud isegi New Yorgi moodsa kunsti muuseumi kollektsioonis.