Saatejuht Keili Sükijainen ainsast korrast, mil ta on võtte katki jätnud: mulle helistati keset „Südamesoovi“ võtet, et nüüd ta vist läheb…

„Ma olen reaalselt kõige suurem 90ndate muusika fänn,“ lagistab Keili naerda. „Eks see tuleb sellest, et lapsepõlves mängis raadio pidevalt Nancyt ja see nõrkus on siiani säilinud.“ Jõuame ootamatult „7 vapra“ radadele, kui palun Keilil meenutada pildikesi elust, kui kõik oli paigas.

Kangastuvad bullerbylikud nädalavahetused vanavanemate aias ning suvised „tunne oma kodumaad“ reisid sessamas lõbusas karavanis. Vähipüük Hiiumaal, jaanipäeva leitsakud… „Ma ise olin tollal koolieelik, mis tähendab, et vanemad olid 26–27, meganoored,“ meenutab Keili. „See oli lahe aeg,“ tõdeb ta.

Koju Tartusse sõidab Keili endiselt elevusega. Olles tõeline Taaralinna fänn, muigab, et kui saaks, koliks lausa teletöö lõunaosariikidesse. „Teine samasugune sekt on saareinimesed,“ naerab ta. Tartus armastab Keili käia vanematekodus Ihastes – peesitada grüünes ja lugeda flegmaatiliselt kulgevaid pilvi. Aastatega on jäänud ümbrus muutumatuks, ainult lapsed – Keili ja ta kaks õde – on suureks kasvanud. „Varem oli nii, et koju jõudes läksin kohe sõbrannadega välja, aga nüüd keerab ema piltlikult ukse lukku ja ütleb „Pereaeg!““ rõkatab ta.