Suveromantika: sellel või sellele eelnenud heinamaaööl jäin lapseootele. Meie tütar on nüüd juba vahva teismeline

Nii mõnestki romantilisest suveõhtust võib saada palju enamat. Üks Eesti naine räägib oma loo.

„Elasin siis veel vanematekodus ja olime kallimaga keset ööd teel rannaküla suve­ürituselt (kus veetsime mitu päeva, avas­tades, et seks heinalakas on vägagi romantiline, ehkki pisut torkiv) tagasi linna. Mida lähemale linnale jõudsime, seda rohkem panin tähele, et ta vaatab pingsalt ühele ja teisele poole teed, silmadega pime­dust puurides. Lõpuks keeras ta autonina ühest rohtukasvanud teeotsast sisse ja peatus pisikesel platsil, just heinamaa või siis karjamaa ääres, heitis mulle kelmika pilgu ja laotas meie rannalinad kõrvuti maha, autost veidi eemale. „Tule, vaatame enne uue töönädala algust veel augustikuist tähesadu!”

Ja tõesti! Tähti langes, hein lõhnas, öised hääled lisasid kõigele romantikat ja sellest meeleolust oli erutavate puudutusteni vaid hetk. Oli kuidagi nii eriline tunne – loodus ja meie, justkui üks tervik. Mõnele pakub vahelejäämisoht sellises olukorras pinget, aga mulle kindlasti mitte. Et intiimsust nautida, pean tundma end rahulikult. Ühtegi tuld kusagil ei põlenud, ei meie auto juures ega ka läheduses, seega tunduski, et selles öös oleme vaid meie, kes me seal õrnusi jagasime, ja tähistaevas.