Superstaar Adele: ükski mees ei ütle mulle, et pean oma kuradima jalgu raseerima. Raseerigu ise

„Mul on jalad šeivimata,“ põhjendas sõbranna hiljuti, miks oli otsustanud tõmmata keset suve jooksuringile jalga pikad retuusid. Parem kõrbeda üleni mustas kui demonstreerida teistele tervisesportlastele sinna alla unustatud „karvapükse“. Seekord räägime aga hoopis naistest, kes on pööranud sellesama ebakindluse... enesekindluseks.

Mis on üks esimesi tulemusi, kui toksida Google’isse sisse fraas „Millal hakkasid naised...“? Õige vastus: raseerima. Ja kuigi seos naiste ja karvaeemalduse vahel on ilmselt tõepoolest sama tugev nagu otsingumootori ise(või rahva)tahtlik kokkulaulatus, ei ole see alati nii olnud.

Tõtt-öelda muutus raseerimine naiselikumaks tegevuseks alles 20. sajandil. Enne tegi seda vahelduva eduga nii mees- kui ka naissugu. Küll hügieeni pärast. Küll jõukuse ja klassi näitamiseks. Ent oli ka aeg, mil nii eristasid end kombelistest naistest prostituudid. Tol ajastul oli kombekas olla karvane.