Naine, kes muutis oma käitumismustrit: varem tundsin, et mu saatus on igavesti muretseda, kas ikka meeldin kõigile

Üha enam räägitakse, et naisi on terve elu kasvatatud selles vaimus, et nad peavad olema meeldivad ja kenad. Aga kas ikka peavad? Oma loo räägib naine, kes vana käitumismustriga lõpparve tegi.

„Olin ühel laupäeva pärastlõunal parasjagu massaaži minemas. Ma olen päris palju elu jooksul massaažis käinud, aga mitte alati ei ole need kogemused olnud sellised, nagu oleksin lootnud. Seda peamiselt sellepärast, et mul pole kunagi julgust, et öelda massöörile, kuidas mulle kõige rohkem meeldiks, et ta massaaži teeks. Ma ei taha olla see inimene, kes läheb salongi vinguma. Olgugi et olen ise selle teenuse eest maksnud.

Ja muidugi ei lõpe sellised olukorrad massaažiga. Olen end alati tundnud turvaliselt ainult siis, kui tunnen, et käitun „meeldivalt“. Olgu see siis tööandjaga suheldes, restoranis tellimust esitades või arstivisiidi ajal. Hiljuti olin reaalselt nii mures selle pärast, kas meeldin oma sünnituseelse kursuse õpetajale, et suunasin kogu oma energia sellele, et olla tore kursusel osaleja. Ausalt öeldes ei olnud see koolitus suurem asi, aga ega ma ei teinud ka midagi selleks, et saaksin sealt seda, mida tahtsin. Absurdne, kas pole. Firmas, kus töötasin, oli vahepeal raskusi töötajatele palkade väljamaksmisega. Selle asemel et raha välja nõuda, kirjutasin kümme korda ümber e-kirja, milles üritasin võimalikult viisakalt suunata mõtet sinna poole, et mul oleks vaja palk kätte saada. Püüdsin kogu hingest mitte mõjuda tänamatu ja ebaviisakana.