SUUR LUGU | Olümpiadebüüti tegev kõrgushüppaja Elisabeth Pihela: poolteist aastat tagasi tegin spordiga lõpparve. Arvasin, et on päriselt kõik

Elisabeth Pihela (20) esimene olümpiamälestus ulatub 2008. aastasse. Tüdruk oli toona küll alles nelja-aastane, ent udused mälestused sugulase, kettaheitja Gerd Kanteri kuldmedali võidust on tal tänini meeles. Sel suvel on aga Elisabethi kord end suurvõistlusel kõrgushüppes proovile panna, ehkki alles poolteist aastat tagasi tegi noor naine sporditegemisega lõpparve. Elul olid aga teised plaanid.

Sportlaste suguvõsas kasvanud Elisabeth arvab, et päritolul on tema tegemistes oma roll mängida küll, ehkki profikarjäärist ta lapsena ei unistanud. Trennigi sattus ta seetõttu, et kuna tõkkejooksjast parima sõbranna ja sugulase Anna Maria Millendi vanaema töötas Audentese spordikoolis, pandi plikatirtsud kergejõustikutrenni. „Lapsena ma ei mõelnud, et oh, tahaks olümpiavõitjaks tulla. Kõik käisid pärast kooli kuskil huvialaringis. See oli minu hobi, aga ega ma ei nautinud seda. Olin laisemapoolsem treenija ja pigem ärgitasin pärast trenni teisi, et lähme krõpsu ostma.“

Noore kergejõustiklasena tuli teha kaasa ka Tallinna piirkondlikus võistlussarjas TV 10 Olümpiastarti. „Mitmevõistlusel osalemise kohustus võttis mult isu ära, kuna tõkke- ja pikamaajooks ei meeldinud mulle üldse. Tahtsin leida oma ala, aga selleks tulebki erinevaid proovida. Nii 13-14aastaselt hakkasin aru saama, et mul tuleb kõrgushüpe natuke paremini välja ja tänu sellele tekkis ka suurem motivatsioon sporti teha.“