Migreenihoogudest: kui hommikul ärkasin, ei suutnud ma oma paremat kätt tõsta. Tohutult iiveldas. Läksin voodisse tagasi ja sinna ma jäin

„Aga see on ju kõigest peavalu,“ on ilmselt iga migreeni all kannataja elus kuulnud. Vahet pole, et kõige hullemal perioodil kimbutas see kõigest peavalu Elery Vaiku kuuel päeval nädalas, sundis teda keset hommikust tipptundi Järvevana teel autost välja oksendama ja viimaks töölt ära tulema.

Sõidan Eleryle suvepealinna külla nädal pärast seda, kui ta on alustanud oma eksperimentaalravi. Otsus ei sündinud lihtsalt. Kui neuroloog naisele helistas, et üheskoos tõdeda, et senine raviskeem pole andnud piisavat tulemust ja aeg on minna süstimise teed, oli Elery parasjagu rabamatkal. Ja kuigi ta on avatud meelega, lõi uudis igas mõttes rajalt maha. Kõhedust tekitas juba ainuüksi sõna „eksperimentaal“ – uut ravimit turul pole nii põhjalikult uuritud, et nõel pikemalt mõtlemata kintsu surgata.

Ent võib-olla oli ta jõudnud ka omamoodi eitusfaasi. Kokku ootas Elery enne eksperimentaalravi alustamist kaks kuud. „Eks mul oli lootus, et olukord on paremaks läinud selle pooleteise aastaga. Äkki ikka pole seis nii hull?“ meenutab ta iseendaga manipuleerimist. Eks tema vaates oligi senine tablettravi toonud hüppelise arengu – 12 peavalupäeva kuus tundus kunagise igapäevapõrgu kõrval nagu jalutuskäik pargis. Aga arstid nii ei arvanud. Ja arste Elery juba usaldab.