Matk „Troonide mängus“ figureerinud losside, UNESCO maailmapärandi ja lehmi täis karjamaade vahel

Suvi ja varasügis on ideaalne aeg, et nautida Põhja-Iirimaa rannikukülade idülli ja matkata dramaatilisi vaateid pakkuval ja UNESCO maailmapärandi hulka kuuluval Hiiglaste teel. Vähemalt teoreetiliselt.

Tuul võtab hoo sisse, hiivab end hallilt merelt üles ja alles hetk varem üle mere paistnud Šotimaa kaob udusse, nagu poleks seda kunagi olnudki. On matka teise päeva pealelõuna ja oleme just eluga ületanud Carrick-a-Rede’i köissilla, kui see lööb nii ohtlikult kõikuma, et ülepääs selleks päevaks suletakse.

Praegu ei käi üle vana kalameeste silla, mis viib Carrick-a-Rede’i-nimelisele kaljusele saarele, muidugi keegi peale turistide. Kaluritele polnud see mingi meelelahutus. Varem hulga primitiivsem sild oli neile elutähtis, sest randumine oli võimatu mujal kui väikesel laiul ja sinna korraliku silla ehitamiseks raha polnud. See on Iirimaa nurk, kust 19. sajandil emigreeruti kõige rohkem. Mindi tervete külade kaupa, sest peale vihma, udu, kaljude ja kehva saagi ei olnud midagi. Moodsa matkavarustuse ja kohvikuteta võis sealkandis tõesti vastik olla.