Elu kõige karmima versiooniga haigusest: mõtlesin, kuidas on võimalik, et sa väga armastad inimest, aga su keha ei reageeri vastavalt

Saagem tuttavaks: Chaneli saadik, kes teinud koostööd ka NATOga. Geopoliitiline nohik, nagu ta ise end kirjeldaks. Kõrvaltvaatajale naine kui loodusjõud, kes liigub sihikindlalt oma eesmärkide poole. Kuigi viimane aasta on Kätriin Huttuneni korralikult raputanud, siis just nagu vankumatu tinasõdur on ta alati jalgel.

Pilk terav nagu kaslasel, meenutab Kätriin (23) oma kastanpruunide kiharate ja tedretäppidega tarmukat tiigrit, taban end mõttelt, kui ta räägib mulle, helk silmis, oma läbi aegade lemmikraamatust „Tiigri tütar“. Probleemsest koolitüdrukust rääkiv teos, mis oli raamatukogus valesse riiulisse paigutatud ja seeläbi juhuse tahtel temaga koju rändas, elab sestpeale kindlalt tema südames.

Kätriin ei arva, et õpetajatel oleks temagagi alati lihtne olnud. „Kangekaelne ja traumadega laps. Samas mu aju võttis asju kiirelt vastu,“ kirjeldab ta, kuidas keegi ei teadnud, mida temaga teha. „Lõpuks soovitati minna GAGi matat õppima, et seal saan samasuguste hullude keskel olla. Heas mõttes.“