Päev venis öösse ja üks hetk hakkasid kolleegid järjest ära vajuma. Meie hoog ei tahtnud aga kuidagi raugeda. Kui sõbranna mind kella ühe paiku magama meelitama hakkas, sain lausa kurjaks. Ma polnud sugugi valmis veel õhtut lõppenuks lugema. Oli ju silmarõõm hakanud mulle aina rohkem tähelepanu pöörama. Kui tuli minuga rääkima, pani käe ümber, ootamatud tagumikupatsutused... Mingil põhjusel ma väga nautisin osaks saanud tähelepanu.

Jaga
Kommentaarid