Sõbrannade road trip: paigad Riias, mis meenutavad Pariisi, Diori kohv Leedus ja Poola vanad rüütlilossid

Kutse Poola minna tuleb päeval, kui olen tormanud kohtumisele märkamata, milline ilm õues on. Sisestanud Bolti sihtkohaks täiesti võõra adressi, polnud ma tähele pannud sedagi, millisesse linnaossa jõudnud olen. Korraga ei taha ma enam kuhugi lennata. Muidugi ma tahan Poola minna, aga tahan seda teha hiilides. Käia kohtades, mis on alati olnud lihtsalt ühed täpid istmeseljatoe ekraanil oleval maakaardil, mille kohal lennuk lendab; kohata inimesi, keda lennukist vaadates nähagi pole.

Olulised asjad kõigepealt. Astun pika sammuga päikesest palavaks köetud Brīvības iela asfalti mööda südalinnast järjest kaugemale, Linda Kivule stuudio poole. Tema portselantassid ja -kausikesed on kirjeldamatud, mõnelt tassilt jälgib maailma toimetusi laisalt lõvi, kaussidele on veetud ruudulise vihiku jooni, vaasiserva kaunistavad kuldsed piisad. Ta ei jaksa ega viitsi jännata veebipoodidega, mistõttu kõige kindlam on kohale minna ja seda ma parasjagu teengi. Jõuan pärale natuke hingeldades, nagu võiks keegi mõne eriti ihaldusväärse asja mu eest napsata, ja leian varsti selle hirmu muidugi asjatu olevat. Linda on stuudios täiesti üksi, jahe ja kena, tuues kuuma päeva kainestavat värskust. Siiski lahkun mitme asjaga, küll poole vähematega, kui oleks ihanud. Kuidas mõtlen ma, seljakotirändur, jõuda hapra portselaniga Poola ja tagasi koju? Aga ma ei raatsi oma kullatud nupuga võitoosist loobuda.

Tagasi tänavale astudes särab päike heakskiitvalt mu kohal ja paar portselanvalget pilve ujuvad seda idülli uudistama, aga nad väldivad hoolikalt päikese ette sattumist.