Kas magada koos või mitte? Eraldi magamise soovi taga võib olla palju teadlikke või alateadlikke põhjusi

„Ma tean, mis meile saatuslikuks sai!“ tunnistas 30ndates Marko pisaraid tagasi hoides teraapiaseansi lõpus, mis kujunes paariteraapia asemel üllatuslikult individuaalseansiks. „Sellest ajast peale, kui lapsed tulid, magasime koos nende, mitte teineteisega.“

Marko järeldus ei olnud üllatav, sest ka tema naine oli varasematel seanssidel kurtnud, et abielu oli laste sünniga muutunud justkui kahe ühikakaaslase kooseluks, kus siduvaks elemendiks olid lastekasvatus ja selle ümber käivad vaidlused. Sageli jõutakse paariteraapiasse üsna viimasel hetkel või liiga hilja, kui üks on suhtest juba emotsionaalselt lahkunud. Nii oli ka Marko naisega, kes tuli küll kaasa, ent kellel selleks hetkeks nappis motivatsiooni, et omavaheline külgetõmme taas üles leida. Marko oli naise jaoks muutunud liiga semuks, liiga omaks ja turvaliseks, mis mõjus erootikale nagu külm dušš krae vahele.

Alates lapse sünnist hakkasid eraldi tubades magama ka Eva ja Andres, et mees saaks tööpäevaks segamatult välja puhata. Kuigi otsus langetati vastastikuses mõistmises ning tugevalt ratsionaalsetel kaalutlustel, jõudis seegi suhe lahutuseni. On õigustatud küsida: kas tõesti on põhjus selles, et magati eraldi tubades?