Ühe naise lahutuse lugu: väliselt elasin ideaalset elu, aga seesmiselt olin kokkuvarimise äärel

Keegi ei abiellu eesmärgiga lahutada. Ometigi võib see ühel hetkel siiski juhtuda. Seda ka suhetes, mille puhul altari ees siiralt usuti, et ollakse koos „kuni surm meid lahutab“. Üks viiekümnendates eluaastates naine räägib oma loo.

Minu kahe-ja kolmekümnendad möödusid ehitades üles elu, millest olin unistanud lapsepõlvest saadik. Olin teinud kõvasti tööd ja näinud vaeva, et teha karjääri ning vaatamata vaimsele kurnatusele, mis sellega kaasnes, olin saavutanud objektiivselt võttes erialase edu.

Minu kahe-ja kolmekümnendad möödusid ehitades üles elu, millest olin unistanud lapsepõlvest saadik. Olin teinud kõvasti tööd ja näinud vaeva, et teha karjääri ning vaatamata vaimsele kurnatusele, mis sellega kaasnes, olin saavutanud objektiivselt võttes erialase edu. Ausalt öeldes ei tundnud ma päriselt kordagi rahulolu, olin veendunud, et tegelikult saab ju veel kõrgemale, kaugemale ja kiiremini. Selleks ajaks kui sain kolmkümmend, olin ületöötanud ja läbipõlenud, kuid siis saabus mu ellu kergendus ja kauaoodatud tugi – mu tulevane abikaasa. Neljakümnendaks eluaastaks olin saavutanud oma elus kõik selle, mida olin ihaldanud: mul oli ilus kodu, unistuste abikaasa, toredad lapsed, majanduslik kindlustatus ja vabadus reisida.