Seiklushimuline rootslanna Annelie Pompe: ainus asi, mida ma kardan, on kõrgete kontsade kandmine!

Rootslanna Annelie Pompe (43) nimetab end professionaalseks seiklejaks. Ta tunneb tugevat sidet loodusega ja tegeleb seetõttu paljude vabaõhuspordialadega - ronib, sukeldub, matkab, jookseb, suusatab, surfab ja sõidab rattaga. Oma elukoha kohta ütleb ta naerdes: „Peamiselt paadis!“.

Annelie püstitas 2010. aastal vabasukeldumises maailmarekordi, kui ta sukeldus 126 meetri sügavusele ja 2011. aasta mais sai temast esimene rootslanna, kes on Mount Everesti tipus ära käinud. Lisaks on ta vallutanud kõigi seitsme mandri kõrgeimad tipud.

Instagramis on tal üle 58 tuhande jälgija, aga ta ei pea end sisuloojaks. „On kahte sorti sisuloojaid. Mõned lähevad välja selleks, et sotsiaalmeediasse sisu luua. Teised lähevad välja ja siis sellest seiklusest saab lugu, mida nad saavad enda kontol jagada. Mina tahan lihtsalt enda seikluseid jagada,“ sõnab Pompe. Ta peab väga oluliseks, et inimesed looduses olles liiga suuri riske ei võtaks. „Mõned inimesed on foto või video nimel end ohtu pannud ja isegi mägedes surma saanud, sest nad ei ole osanud ohtu hinnata ja lahe sisu on kaalunud üles nende enda heaolu.“

Annelie tunnistab, sukeldumise ja mägironimise jaoks tuleb väga palju trenni teha. Inimene peab oma keha nii hästi tundma, et ta suudab igale ebakõlale kohe reageerida. „Enne Mount Everesti olin ma selleks valmistunud tegelikult 20 aastat. Ma ronisin teistel mägedel ja tegin palju trenni. Mida rohkem sul kogemust on, seda ohutum kõik on. Peab teadma enda piire. Kui inimene viib oma keha äärmuslikesse olukordadesse, siis peab ta väga hästi teadma, millal keha enam vastu ei pea.“

Olenemata sellest, et enne Mount Everesti vallutamist oli Annelie paljude mägede tipus ära käinud, on ta kindel, et seda vaadet, mis avanes Everesti tipust, ei ole võimalik mitte millegi muuga võrrelda. „Sealt tipust on näha, kuidas maakera on ümmargune. Sa saad aru, kui väike sa kogu selles asjas oled. See muudab su väga alandlikuks.“

Annelie Pompe sõnul ei ole mägironimine naiste seas kuigi populaarne, kuigi see võiks olla. See ei ole kindlasti ainult meeste ala ja ta loodab, et on enda tegevusega teisi naisi inspireerinud. Tuleb otsida endale inimesed, kellega koos reisima minna. Vahel on üksinda minna ohtlik, aga ta ei taha, et inimesed end seetõttu limiteeriks.

Mõned aastad tagasi Paapua Uus-Guineas rännates avastas Annelie, et sealsed naised on kõige julgemad terves maailmas. „Ma nägin, kuidas nad ronisid ilma jalanõudeta. Minu meelest oli see väga vapper. Nad naeratasid kogu aeg ja lasid loodusel end kanda. Kõik oli nii loomulik.“

Küsimuse peale, kas on midagi, mida ta siiski kardab, vastab ta naerdes: „Ma kardan kõrgete kontsade kandmist!“. Seejärel lisab, et loomulikult kardab ta ka vigastusi. „Ma olen aktiivne inimene ja ma ei kujuta ette, et peaksin paigale jääma. Seetõttu teen ma ka väga palju trenni, et mu keha oleks tugev ja kõigeks valmis.“

Anneli Pompe sõnul ei pea seiklused olema suured ja ohtlikud. Iga inimene saab valida talle sobiva väljundi. „Minu vanaema on 95-aastane ja tema ütles kunagi, et tema jaoks on seiklus see, kui ta paneb jalanõud jalga ja lihtsalt astub toast välja. Minu hinnangul on tema samuti seikleja.“

Artikkel valmis koostöös uudisteportaaliga Enex.