Paar, kes taasleidis teineteist pärast lahutust: terapeut ütles mulle pärast seanssi, et ta ei usu, et meie abielu läbi on

Inimsuhted on keerulised. Vahel minnaks lahku, et uuesti ühineda. Mõnikord jõutakse isegi lahutada, ent ootamatul kombel leitakse teineteist uuesti. Üks keskeas naine räägib oma loo.

On suveõhtu ja rand tühjeneb inimestest: vanemad meelitavad oma lapsi, kes ei taha lõpetada liivalosside meisterdamist, päike on loojumas ning päevane sagin hakkab asenduma õhtuse rahuga. See on imeline aeg selleks, et istuda rannal ning vaadata, kuidas lained loksuvad rannale. Ookean on täis salapära ja värve. Iga laine, mis rannale jõuab on erinev. Mõned neist on pehmed ja leebed, mõned vahused ja jõulised.

Mu kõrval istub mu kaaslane, mees kellega ma olin aastaid abielus, ta nihutab oma tooli, vaatab loojuvat päikest ja naeratab mulle. Taevas mängib lillakate ja oranžide toonidega. Me ei vaheta sõnu, sest need ei ole vajalikud. Oleme mõlemad olnud alati randa armunud, juba enne seda kui armusime teineteisesse. Istume rannal, nii nagu vanasti. Kuid meie elus on olnud ka aegu, kus me ei istunud siin koos. See oli aeg, mil ookean oli tormine ja meie abielu kohal olid tumedad äikesepilved. Meie elus oli õhtu, mil mu abikaasa teatas, et on armunud teise naisesse, jätab mind maha ning kolib tema juurde.