Kettagolfar Kristin Tattar kihlumisest: ma ei olnud kunagi surkinud, et mis sa arvad, kas abiellume. See võimalus peab jääma mehele

Sel aastal ei kõlisenud Kristin Tattari ja Silver Lätti elus üksnes korviketid, vaid ka pulmakellad. Tähistamaks, et elu ilusaim tabamus ja skoor on leitud – neidsamu kettagolfi radu pidi – teineteises.

„Halloo?!“ vastan ühel esmaspäeval ootusärevalt kõnele, kui näen, et helistab Kristin Tattar. Jess! Pärast mitut katset tabada kettagolfarit nii telefonitsi kui ka meilitsi oli USAs võistlev Kristin mulle kirjavahetuses teatanud, et võtavad Silveriga paar nädalat mõtlemisaega ja annavad oma vastuse, kui on jõudnud tagasi Eestisse. Kiire matemaatika... klapib! Ilmselt ongi nende jalad äsja kodumaa pinda puudutanud ja nad on otsusele jõudnud, mõtlen, kui kontorist varjulisemat soppi otsin, telefon kõrva ääres.

„Silver vist juba suhtles teiega?“ juhatab tuttav hääl vestluse sisse. Pobisen kõhklevalt midagi, kui Kristin juba jätkab: „Oleme nüüd nädal aega Eestis ja Silver saaks teile sõrmused tuua reedel.“