37-aastase Paula tagasivaade: tuli välja, et mina, kes ma polnud pikka aega valmis last saama, enam ei saanudki

Kust tulevad lapsed? See on küsimus, mille vastus on justkui teada. Seda enam mõjub laastavalt, kui selgub, et suurest armastusest, plaanidest ja proovimisest alati ei piisa.

„Elus juhtub igasuguseid asju ja ütlus „mis ei tapa, teeb tugevaks“ on minu arust üks õel nali. Tegelikult on nii, et mis ei tapa, võtab tükikese sinust, mida sa ei saa enam kunagi tagasi,“ teab Paula (37), kelle jaoks pole lapsed olnud kunagi kindla tähtajaga eraldi eesmärk. Kuid ühel hetkel oli ta selleks valmis.

Tõde, et lapsesaamine ei pruugi lihtne olla, selgus kuus aastat tagasi, kui naisel diagnoositi teist korda emakaväline rasedus. „Pisarad voolasid, elu tundus läbi olevat,“ võtab ta pika teekonna alguse kokku. Veel samal õhtul toksis ta Google’isse sõnapaari „kunstlik viljastamine“ ja kohe tekkis tunne, et viljatusravikeskusest saab tema jaoks teine kodu. Kahjuks või õnneks ei aimanud ta siis veel, et rännak tuleb pikk ja käänuline.

Mis tundeid tekitab kui rasedustest näitab kahe triibu asemel vaid üht ja seda aastaid. Kuidas lappida kaotusega, oodates võitu? Milline on elu neil aastatel tegelikult? Oma avameelseid ja õpetlikke lugusid jagavad kolm eesti naist.