Eesti naiste ausad lood IVF’i keerulisest teekonnast: selgus, et mu munasari oli lõhkenud ja kõhuõõnest saadi kätte 2,7 liitrit verd

See on küsimus, mille vastus on justkui teada. Seda enam mõjub laastavalt, kui selgub, et suurest armastusest, plaanidest ja proovimisest alati ei piisa.

„Elus juhtub igasuguseid asju ja ütlus „mis ei tapa, teeb tugevaks“ on minu arust üks õel nali. Tegelikult on nii, et mis ei tapa, võtab tükikese sinust, mida sa ei saa enam kunagi tagasi,“ teab Paula (37), kelle jaoks pole lapsed olnud kunagi kindla tähtajaga eraldi eesmärk. Kuid ühel hetkel oli ta selleks valmis.

„Tuli välja, et mina, kes ma polnud pikka aega valmis last saama, enam ei saanudki. Mõtlesin, et kui aeg on küps, siis kõik klapib.“ Paraku ei klappinud. „Ma ei kujutanud üldse ette, et see selline kadalipp võiks olla.“ Nüüdseks on Paulal seljataga kümme kunstliku viljastamise protseduuri.

Tõde, et lapsesaamine ei pruugi lihtne olla, selgus kuus aastat tagasi, kui naisel diagnoositi teist korda emakaväline rasedus. „Pisarad voolasid, elu tundus läbi olevat,“ võtab ta pika teekonna alguse kokku. Veel samal õhtul toksis ta Google’isse sõnapaari „kunstlik viljastamine“ ja kohe tekkis tunne, et viljatusravikeskusest saab tema jaoks teine kodu. Kahjuks või õnneks ei aimanud ta siis veel, et rännak tuleb pikk ja käänuline.

Sellegipoolest tõdeb ta, et käegalöömise tunnet ei kogenud ta kordagi. Paula teadis, et kuni on kasvõi 0,01% lootust, peab proovima. „Loomulikult on iga naine ja pere erinev, väga okei on otsustada ka teisiti, valida alternatiivina lapsendamine või olenevalt diagnoosist doonormunarakk või -seemnerakk. Otsisin terve protsessi kestel positiivset ja keskendusin heale,“ ütleb ta. „Ka arstilt küsisin tihti, kust jookseb piir? Ta vastas, et iga naise jaoks on see erinev. Mõne jaoks on ka üks katse liiga palju.“