Palgatõus? Edutamine? Ei, hoopis koondamine! „Tihti lastakse asjad liiga kaugele ja nii võib tulla vallandamine kui välk selgest taevast“

Laused „ma sain koondamisteate“ ja „ma pidin kellegi koondama“ võivad olla võrdväärselt karmi kaaluga. Kuidas minna edasi, kui töö on olnud oluline osa identiteedist, kuid ühtäkki pole mind justkui enam tarvis? Või vastupidi – kuidas teha koondamisotsus teatavaks nii, et inimene ei kaotaks eneseusku?

Psühholoogi ja tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa sõnul algab kõik selgest ja läbipaistvast infost. Loomulikult on olukord ebamugav nii töötajale kui ka juhile, kelle peamine ülesanne on ärevusfooni vaigistada. „Närvisüsteemile ei sobi teadmatus, kriitika samuti mitte. Koondamise juurde kuuluvad tihti mõlemad,“ ütleb Tiina. „Kui teema on õhus, siis inimesed muretsevad ja räägivad nagunii. Olukorras, kus täpne info puudub, mõeldakse see välja. Tihti moonutatult ja võimendatult. Reaalsuses rahustab töötajaid ka see sõnum, et praegu rohkem öelda ei oska, aga kohe, kui info saabub, siis see ka edastatakse. Tähtis on säilitada rahu ja turvatunne, et miski ei toimu kuluaarides või kellegi selja taga.“