Riik täis kunsti ja sotsiaalseid draamasid: oktoobrirevolutsiooni juhi Trotski viimane pelgupaik ja kuulus kunstnikust armuke

México La Roma linnaosa näeb välja nagu süütu eelmisest sajandist välja astunud kaunitar, kes naerab oma imetlejatele näkku, sest ta teab, et ei siis ega praegu ole temas midagi tavalist. Ei ole harilikud tema aedades joodud hommikukohvid ega pähe tulevad järgmised reisiideed.

Hommik algab ¡hola! hüüetega papagoidelt ja arusaamatu tervitusega kõhedalt intelligentse pilguga kassilt, kes valvab hotelli treppi nagu oma isiklikku riiki. Hommikukohvi serveeritakse džunglilaadses aias, kus õhk on mõnusalt soe ja inimesed ei kiirusta oma jooki lõpetama. Mõned on juba sukeldunud sülearvutitesse – õnnelikud diginomaadid, kelle tööandja pole veel kaugtööd ära keelanud. Lühidalt, see on tavaline hommik La Romas.

Lõpuks suudan endale meelde tuletada, et ei lennanud teisele kontinendile lihtsalt selleks, et hotelliaias kohvi rüübata. La Roma oma kohvikute ja väikeste poodidega, jalakäijaid varjava puudeallee ja pargikestega kutsub küll aeglaselt lonkima, aga miski minus vajab sihti. Võtamegi ette käimasoleva galeriide nädala programmi, et orienteeruda México kunstiavarustes – nendessamades, mis Frida Kahlo ajast saadik on äratanud rahvusvahelist tähelepanu. Me ei tunne kaasaegsetest kunstnikest eriti kedagi, aga see on pigem märk meie enda piiratusest, mitte México kunstimaailma väiksusest.