„Tema veetis öid tööl oma uue armastusega, samal ajal kui mina vappusin beebi kaisus nutta meie hiiglaslikus tühjas voodis.“

Kui loome kellegagi pere, siis tõenäoliselt loodame veeta selle inimesega terve oma elu. Mõte koos vananemisest ning lastelaste hoidmisest on miski, millest paljud unistavad, kuid mis ei saa reaalsuseks just liiga tihti. Oma loo räägib naine, kes oli samuti kindel, et tema ja ta abikaasa on koos kuni surm neid lahutab. Kõik läks aga teisiti.

Oli rahulik sügisene õhtupoolik. Ma olin veidi magamata ja kurnatud, kuid õnnelik – viibisin oma väikese perega meie äärelinna kodu köögis, väike tütar oli mu rinnal. Mu abikaasa oli olnud sel päeval veidi eemalolev, kuid see kõik on arusaadav, sest käia tööl samal ajal, kui sul on kodus neljakuune beebi, kes ärkab vahel seitse korda öösel üles, ei ole naljaasi. Ühel hetkel tuli mu abikaasa meile lähemale ja lausus: „Mul on tunded kellegi teise vastu“.

Esmalt mõtlesin, et ta teeb nalja. Sul on tunded kellegi teise vastu? Olgu, see ei ole veel maailma lõpp. Me tunneme elu jooksul igasuguseid erinevaid asju. Mõtlesin, et see ei ole võimalik, ta jätaks meid maha, meil on ju kõik olemas: ilus kodu äärelinnas, kaheaastane imeline poeg, neljakuune plika, kuldne retriiver ja Volvo maja ees. Elame konkreetselt „Ameerika unistust“. Iga hetkega sai üha selgemaks, et mu mees ei tee nalja, tal on tõsi taga. Andsin lapse talle sülle ja põgenen kodust. Istusime autosse ja sõitsin sinna, kuhu Jumal juhatas. Jäin viimaks ühes parklas seisma. Vihma sadas, mina istusin pimedas autos ja nutsin. Oli juhtunud see, mida olin kõige rohkem elus kartnud.