Pühad tõid taas kord draama. Stella kogemus: igal pool oli tohutu vajadus meie kodu reeglitest demonstratiivselt üle sõita

Kujutle: istud kallima jõululauas. Proovid kurgust alla ajada tädi Urve üleküpsetatud kalkunit. Vanaema Malle on lugenud viimased pool tundi sinu ampse ja vanaisa Endel teinud äsja mõne kohatu ääremärkuse „Naised meie ajal...“. Sinu tool krigiseb kohmetusest. Ent sellest valjemadki tunduvad ämma passiiv-agressiivsed küsimused „Oled pigem karjääritüdruk?“ Sinu ainus mõte on, kuidas lauast pääseda. Ent juba terendab aastavahetus... ja siis äia juubel.

„Ühest peolauast käib veel verivorst suus ringi, kui sõidame Paidest mehe isapoolse pere juurest Haapsallu minu ema juurde!“ ütleb Stella ja naerab kibedalt. „Tunnen, et olen ise murdumise äärel, kui algavad iga-aastased draamad. Küll on keegi solvunud, et me esimesena nende juurde ei lähe ja sinna jõudes on eelmisest kohast kõhud täis. Küll on keegi teine solvunud, et nende juures oleme jõulu esimesel pühal, mitte jõululaupäeval. Ja siis peaaegu igal pool tohutu vajadus meie kodu reeglitest demonstratiivselt üle sõita. Kui ütleme lapsele, et enne magustoitu peab soolast ka sööma, hakkab kaagutamine: „Jõulud on, las ta sööb kooki, kellele siis seda tehti, see üks õhtu ei muuda ju midagi!“