Elu depressioonis vanemaga. „Ta oli üksikema, kes kiirgas kogu maailmale kui hästi me hakkama saame. Reaalsuses polnud meil kodus süüagi.“

Depressiooni nimetatakse psühhiaatria külmetushaiguseks. Loomulikult ei tähenda see seda, et depressiooni ei peaks tõsiselt võtma – pigem viitab see väljend sellele, kui levinud see psüühiline häire 21. sajandil inimeste seas on. Käesolevas artiklis jagab enda lugu naine, kes kasvas üles depressiivse vanemaga ning otsime vastuseid sellele, kuidas lapsega depressioonist rääkida.

Mul võttis aastaid aega, et julgus kokku võtta ja oma lugu jagada. Täna, pärast kuut aastat teraapias käimist, tunnen, et kogemuse jagamine on suur samm taastumise poole.

Nagu iga laps, kes on kasvanud üles problemaatilises perekonnas, saadavad mu lapsepõlvetraumad mind igapäevaselt ka täiskasvanuelus. Kui keegi küsib midagi mu varase lapsepõlve kohta, siis ütlen ma naljatledes, et ma kahjuks ei mäleta oma elus midagi enne 14. eluaastat. Tegelikult ei ole see nali, vaid kurb tõsiasi. Niisugused mälulüngad on väga levinud laste puhul, kes on läbinud tõsise trauma, kuid ka neil, kes elasid koos depressiivse vanemaga.