Avameelselt iluprotseduuridest: kas tahame käia trendidega kaasas ja kinnistada kahjulikke ilustandardeid või teeme seda enda jaoks?

Kui vanasti oli ilusüstidest rääkimine tabu, siis üha enam ei tehta sellest saladust, kui käiakse end esteetilise meditsiini spetsialistide juures turgutamas. Mõne naise puhul ei saa arugi, et midagi tehtud on, teise puhul ei saa enam aru, kellega üldse tegu on.

Mõni suvi tagasi peesitasime sõbrannadega aias, kui jutuks tulid ilusüstid. Üks 30aastane naine luges ette kõik erinevad protseduurid, mis ta endaga teha on lasknud. Kui teine seltskonnas viibinu šokeeritult küsis, milline ta siis päriselt välja näeb, vastas ta lõbustatult: „Samasugune, lihtsalt palju koledam.“

Nagu inimestel ikka on ka temal oma ebakindlused. Ta peidab neid perfektse soengu, meigi ja mis seal salata, ka ilusüstide taha. Kui see aga tagab talle rahulolu, siis miks mitte? Vahel võib aga juhtuda, et pidevate „sutsudega“ minnaks üle piiri ning ühel pole enam niivõrd ilus kui inetu. Kust see piir aga jookseb? Kas sealt, kus huultest on saanud ninaalune kabanoss või sellest hetkest, kui nägu enam ei liigu?