Avameelne pihtimus: pühad on minu jaoks pigem väsitavad kui kosutavad. Minu soov olla pühadel üksinda, tekitab aga inimestes ebamugavust

Detsember on käes ja pühad ei ole kaugel. Jõulud on koosolemise aeg: lapsed lähevad vanematele külla, sugulased saavad kokku, käiakse lahkunud pereliikmete haudadel ning ollakse pereringis. Võib olla raske mõista, miks keegi, kellel on võimalus veeta jõulud oma sugulastega, peaks tahtma sellest loobuda ja hoopis üksi olla? Järgneva loo peategelane aga just seda soovib ja soovitab.

Kui ütlen inimestele, et veedan jõulud üksi, juhtub tavaliselt üks kahest asjast - nad kas kutsuvad mind lahkelt pühadeks enda juurdel või vaatavad mind nii, nagu oleksin just öelnud, et mul on jäänud elada vaid paar nädalat. See on väga armas, et inimesed hoolivad aga samaaegselt ka veider, et minu soov olla pühadel üksinda, tekitab inimestes ebamugavust.

Mida me õigupoolest jõuludega tähistame? Jõulud on kristlik püha. Mina ei ole kristlane. Jõulud on minu jaoks pigem harjumus süüa piparkooke ja mandariine ning vaadata filmi „Üksinda kodus“. Olgem ausad – siin ei ole mingit seost jõulude päris tähendusega.