Lapsmehega suhtes. Kati kogemus: ma ei kannatanud seda enam välja, sest kuidas sa hakkad peret looma üleelusuuruse jõmpsikaga?
Kes meist ei teaks Peeter Paani? Vallatut seiklushimulist poissi, kes elab Eikunagimaal, keeldub suureks kasvamast ja keda võiks pidada omamoodi igavese nooruse kehastuseks. Fantaasialoo kangelasi kohtab ka pärismaailmas. Tõsi, lennata nad ei oska... kui, siis ainult kõigi siduvate kohustuste eest. Pere ja lapsed? Ei kunagi! Mis oleks, kui elaks veel mõnda aega hoopis vanemate juures?
Lõbusa tegelaskuju järgi nime saanud sündroomi tutvustas esimest korda üldsusele doktor Dan Kiley, kui avaldas 1983. aastal teose „Peeter Paani sündroom: mehed, kes pole suureks kasvanud“. Ärgem laskem end pealkirjast eksitada – kuigi sündroomi on kiputud omistama eeskätt meestele, võib käitumine olla ühtviisi iseloomulik ka naissoo esindajatele. Nii et rääkida võib siin ühtviisi Peetritest ja Petradest.
Aasta hiljem ilmuski psühholoogi sulest järg „Wendy dilemma“, mis räägib naistest, kes kohtlevad oma mehi nii, nagu oleksid neile ema eest. Kusjuures Granada ülikooli teadlased uurisid nähtust lähemalt ja leidsid, et just Wendyd on selle taga, et Peeter Paanid üldse eksisteerida saavad – kui Peetril ei oleks kedagi, kes tema eest kõik ette-taha ära teeb, oleks ta paratamatult sunnitud muutuma. Olgu öeldud, et Wendyks võib pidada ka ema, kes on olnud ülemäära kaitsev ja hoolitsev. No ja mäletate seda teooriat, et mees valib partneri oma ema järgi? Ülehoolitsev ema, ülehoolitsev partner... Muster on olemas.