Sussi sisse põdrakonserv ja aknalauale ehitatud päkapikuhotell: lauljatarid Eleryn Tiit ja Rahel Ollisaar jagavad jõulumälestusi

Advendiajal toome sinuni mitmete tuntud eestlaste jõulumälestused. On härdameelseid meenutusi, aga ka ootamatuid ülestunnistusi. Toome sinuni lauljatarid Eleryn Tiidu ja Rahel Ollisaare lapsepõlvemälestused.

„Kui ma veel vanematega VIljandis elasin, käisid mul iga päev päkapikud. Arvan, et 12. klassi lõpuni. Mäletan, et kui olin päris väike, oli nii, et kui teistele lastele tõid päkapikud Snickersi või Kinderi šokolaadi, mida sai hommikul koolis pikalt nautida, siis mulle toodi põdrakonservi ja mitte ainult ühe korra. Ma ei tea, kas see võib olla kuidagi seotud sellega, et mu isa on jahimees? Samas see pole loogiline, sest sussi sisse toovad kingitusi ikkagi päkapikud. Võib olla võttis päkapikk külmkapist isa konservi ära? Praegu ma oleks muidugi väga õnnelik, kui mulle sussi sisse põdrakonservi toodaks. Tollal väikese lapsena aga mitte nii väga.“ – Eleryn Tiit, laulja

„Kui ma pisike olin, avasin iga detsembri alguses päkapikkudele aknalauale hotelli – neil ju ikkagi kaugelt tulek, palju tööd ja sagimist ning ilmselt tahavad vahepeal ka natuke puhata. Nii ma siis meisterdasin neile tikukarbist voodi, liimisin papist redeli ja asetasin aknalauale ka pisikese kausi veega. Seega oli neil lisaks asemele ka spaa ja jõusaaliala. Nagu igas korralikus hotellis, jätsin neile alati ka mõne palakese süüa ning meisterdasin sidepidamiseks postkasti. Palju toredaid kirju sai vahetatud, kuid mina igatsesin nendega ka päriselt kohtuda. Kui soovid kellegagi kontakti saada, siis esimene loogiline samm on ju loomulikult hakata nende jälgi ajama! Mõeldud-tehtud! Võtsin tüki paberit, hõõrusin sinna söekriidiga paksu kihi ja jätsin selle siis „hotelli“ põrandale, päkapikkude käigurajale. Nemad ilmselt arvasid, et interjööri on lihtsalt uus vaip tekkinud. Söekihist üle jalutades ei saanud nad arugi, kui meisterlikult nende väikesed jalajäljed kinni olin püüdnud. Nii saingi teada, et päkapikud on päris, ja kuigi me kunagi ei kohtunud, mulle sellest täiesti piisas!“ – Rahel, laulja