„Vahel tahaks talle kallale minna! Näiliselt suvaline asi on ajanud mind nii hulluks, et oleme olnud korduvalt lähedal lahkuminekule“

Meil kõigil on mõni veider kiiks, mis avaldub tihti lähisuhetes. Mõni nendest „kiiksudest“ võib aga olla ka meditsiiniline ja päriselt väga frustreeriv. Üks naine räägib avameelselt oma loo sellest, kuidas partner suudab ta tahtmatult täiesti endast välja viia.

Loomulikult on igas paarisuhtes asju, mis mingil hetkel hakkavad häirima või milles on raske oma kaaslasega nõustuda. Ka minul on üks asi, mis mulle kallima puhul eriti närvidele käib. Ausalt öeldes on see näiliselt suvaline väike asi ajanud mind vahel nii hulluks, et oleme olnud korduvalt üsna lähedale lahkuminekule. Ma saan ise ka aru, et see on justkui täiesti tühine probleem, aga ma ei saa sinna midagi parata, et see mind endast välja ajab.

See, millest ma räägin puudutab söömist. Mul on tunne, et kaotan enesevalitsuse, kui mu elukaaslane hakkab sööma ja pean kuulama, kuidas toit ta suus ringi käib ja hambad kokku klõpsuvad. Ma armastan teda väga, aga sel hetkel ma tõesti tunnen, kuidas mingi loomalik osa minus tärkab ja olen valmis talle kallale minema. Reaalsuses ma muidugi ei tee seda. Üritan hoopiski toast lahkuda, kõrvaklapid kõrva panna või mingil teisel moel situatsioonist eemalduda.